Kanadasse asumise aastail jõudsid siia nii Saksamaalt kui ka Rootsist, hiljem ka Inglismaalt vabatahtlikena Soome sõjaväes teeninud eesti mehed, keda eesti rahvas sõja-aastail hakkas nimetama soomepoisteks.  Juba 1950. aastal asutasid 18 Torontos elavat soomepoissi teadaolevaist 130-st oma organisatsiooni - Soomepoiste Klubi.
 

Septembris 1957 peetud juhatusekoosolekul algatati mõte langenud relvavendadele mälestustahvli paigutamiseks Torontos asuvasse Eesti Ev. Luteriusu Peetri koguduse kirikusse.  Peetri kirik oli sellal ainus täis-Eesti ruum.  Pealegi oli õpetajaks endine rügemendi pastor Oskar Puhm, kes paljusid langenuid oli nende viimsel teekonnal saatnud.

​

Koguduse poolt oli lahke vastutulek altariruumi lõunapoolse seinapinna lubamiseks.  Klubi valis relvavennast kunstniku Alfred Karu kavandi ja 5. oktoobril 1958 avati mälestustahvel väga arvuka osavõtuga jumalateenistusel.

​

Mälestustahvel valmistati rootsi graniidist, mis poleerimisel annab musta hõbesädemelise pinna.  Sellele ehitas kunstnik lihtsa sümboolse valgemetallist eripinnaga sügavat eepilist sisu omava pildi - lootuse leegi.  Tahvli tekstiks võeti Jalaväerügement 200 lipukiri "Eesti auks, tuleviku pandiks."   Õpetaja Puhm ütles avamisel:  "Ma muudan sind, must graniit elavaks märgiks meie silmade ette." 

​

Must graniit on elavaks jäänud ja räägib pühapäeveti selle armastuse suurusest, mida need langenud vennad oma maa ja vabaduse vastu tundsid.  "Selle ees tõotagem veel kord olla kindlad lõpuni," ütles Ignas Tõrmaküla.