Kiriku Orel

Peetri Kiriku Orel

Ehitaja:
E. F. Walcker & Cie., Ludwigsburg/Baier.

Registratsiooni kavandaja:
Lembit Avesson

Installatsioon:
Knoch Organ Co., London/Ontario

I manuaal

Prinzipal 8'
Hohlflöte 8'

Oktave 4'

Waldflöte 2;

Terze 1 3/5'

Mixtur IV

II manuaal

Gedackt 8'
Salizional 8'
Rohrflöte 4'
Nazard 2 2/3'

Prinzipal 2'

Trompete 8'

Tremolo

Pedaal

Subbass 16'
Zartbass 16'

Oktavbass 8'

Bassflöte 8'

Choralbass 4'

Geigen Diapsason 2'

Normaalkoplid. Üks vaba kombinatsioon. P. mP. F. FF. Tutti. Alaldaja vool 14v. - Otsene elektriline traktuur. Pedaal radieeriv ja kumer (A.G.O. standard). Õhusurve: pedaal - 83 mm; manuaalid - 75 mm. Vilede arv: 1077. Hind $13,500 ca.

Orel, üks vanimaid klaviatuur-instrumente maailmas, oli oma põhikujus tuntud juba vanadele kreeklastele. Oma praeguse kõla ja välise kuju sai orel aga 15. sajandi lõpul, seega ligemale 250 aastat enne meie tänapäeva klaveri sündi. Orelit kui instrumenti leiame tihedas koostöös kristliku jumalateenistusega juba 7. ja 8. sajandil, kusjuures orelimuusika kulminatsioonipunkt oli 18. sajandil - ajal, mil tegutsesid heliloojad nagu J.S. Bach, J. Pachelbel, G. Böhm, F. Buxtehude ja teised - siis oli orel tõeline instrumentide kuningas. Pearõhk oli pööratud heli selgusele ja üldise tooni täidusele ja orel oli instrumendiks, mille dünaamikat ja polüfoonilist selgust kasutati eeskujuna barokk-orkestiraalkompositsioonides. Romantilisel ajastul, kui orkester oli esikohal, püüdsid oreliehitajad oma instrumentidega jäljendada orkestrit - vastukäivalt barokkorelimeistrite seiskohale. Nii nagu kasvas orkester 30 mängijast 130-ni, nii püüti ka oreli võimsust suurendada küll vilede arvuga, erinevate registritega ja oreli õhusurve tõstmisega. Tagajärjeks oli vaba laulva tooni, heli selguse ja polüfoonilise transparentsi kaotus. Üldine oreli kõla muutus paksuks ja robustseks.

Selle oreli orkestreeimise tendentsi lõpputulemusena kujunes 19. sajandi alguses välja nn. teatri- ehk kino-orel (alguses veel viledega, pärast elektrooniline), millel on õige kirikuoreliga väga vähe ühist ja millel tõelise orelimuusika õige ettekandmine on võimatu.

Praeguse aja oreli ideaal tema arhitektoonikas on instrument, mis omab varokk-registratsiooni aluse ja millel on lisatud registrid, mis võimaldavada ka romatilise ajastu orelikompositsioonid paremiku esitamist.

Sellele põhimõttele on rajatud ka eesti Peetri kiriku orel Torontos. Oma 18 registriga kuulub ta väike-orelite kategooriasse (suurim orel maailmas - Atlantic Citys USA's omab ca 450 registrit!). Ta on ehitatud E.F. Walcker'i firma poolt Saksamaal, kes oli ehitanud ka peaaegu kõik suuremad orelid omal ajal Eestis, nii näit. Tallinna Oleviste (76 registrit), Niguliste (43 reg.), Kaarli (84 reg.) ja paljud teised nii linnades kui ka maal.

Pearõhk on asetatud registritele, mis võimaldavad korralikku ja selget koraalide mängimist ja ühtlasi ka barokk-orelimuusika tõetruud ettekandmist. Registrite valik on tehtud selliselt, et on võimalik esitada ka romantikute nagu M. Reger'i ja S. Karg-Elert'i orelikompositsioone, osa moodsast prantsuse repertuaarist ja paljusid tänapäeva komponiste. Loomulikult on see orel ka ideaalne terve eel-barokkajastu orelimuusika jaoks. Väikese oreli kohta on see küllaltki suur muusikaline tegevusväli. Oreli suurendamine mõnigate registrite näol, mis mitmesugustel põhjustel pidid esialgsest kavast välja jääma, muudaks ta veelgi täiuslikumaks ja laiendaks ta kasutamisvõimaluste piire.

Peetri kiriku orel on leidnud suurt tunnustust kohalikkude Kanada organistide juures. Nii toimus Peetri kirikus Kanada Organistide Kolleegiumi (Canadian College of Organists) kokkutulek, kus oreli üle refeeris selle artikli autor. Samuti on demonstreeritud orelit mitmel korral Toronto ülikooli muusikafakulteedile, Konservatooriumi oreliklassile ja väliskülalistele. Mänginud sellel instrumendil on mitmed tuntud kanada organistid nagu Ch. Peaker, Mus. D.; FRCO, ja D. Elliott, Mus. V.; ACCO. Peetri kiriku orelit on kahel korral mainitud ka USA ja Kanada organistide organisatsioonide ühises häälekandjas "The Diapason".

Jääb vaid loota, et ka oma koguduse liikmed õpivad hindama selle oreli väärtusi nii jumalateenistustel kui ka vaimuliku kontsertmuusika ala.

Lembit Avesson, Mus. Bac; A.C.C.O. 1958

Kiriku Orel

Kiriku ehitamine arhitekt M. Bachi plaani järgi oli enneolematu siinseile ehitusettevõtjaile ja ametiasutusile. Linnavalitsuse ehitusosakond ei andnud luba oreli paigutamiseks rippuvale rõdule, mis võivat all langeda. Aastal 1975 orel viidi altariruumist rõdule, milleks nüüd linnavalitsuse ehitusosakond andis luba.
Vasakul: Circa 1955.